• Publications close
• Other research products close
• Estonian close
• Digital Humanities and Cultural Her... close
• GOTRIPLE - Social Sciences and Huma... close

http://www.ester.ee/record=b2906401*est

The aim of this research is, above all, to investigate the formation story of the Estonians’ own museum, with the emphasis on the relations between the museum and people. The evolution of the idea of the Estonian National Museum (ENM) and its realization reflects the maturing story of Estonian people into a nation. After the official foundation of the ENM in 1909, during the first decade of its existence, the museum underwent a change in its paradigm, growing from a national-romantic idea generated by a few intellectuals into a memory institution with extensive membership and clear visions. The museum constructed a valued past narrative, through which it was possible to find in the past the things to be proud of and to prove that Estonians are also a cultured nation. The strategies and practices of the ENM in pursuing its objectives were directed both inside and outside the museum. During the initial years of the museum the primary course of action constituted heritage collection and shaping the essence of the museum, which in European context yielded a remarkable result. The museum statutes had stipulated broad-based objectives and although as early as during the initial years of its existence the museum had theoretically developed into a versatile institution, in practice the identity was based on material heritage. There was still no wider intellectual potential for elaborating the results: however, the unique collections presented a great opportunity for the future specialists. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on eelkõige selgitada välja eesti rahva oma muuseumi kujunemise lugu rõhuasetusega muuseumi ja rahva vahelisel suhtel. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) mõtte areng ja teoks saamine peegeldab eesti rahva rahvuseks küpsemise lugu. 1909. aastal ametlikult eluõiguse saanud muuseumi esimese kümnendi jooksul toimus paradigma muutus, kus üksikute haritlaste idealistlikust rahvusromantilisest ideest kujunes välja rahvaga aktiivselt suhtlev laiaulatusliku liikmeskonnaga ja selgete sihtidega mäluasutus. Muuseum konstrueeris väärtustatud mineviku narratiivi, mille kaudu oli võimalik leida oma minevikust seda, mille üle uhke olla ja mille kaudu tõestada, et ka eestlased on kultuurrahvas. ERMi strateegiad ja praktikad eesmärkide elluviimisel olid suunatud nii muuseumi sisse- kui väljapoole. Esmaoluline tegevussuund muuseumi esimeste aastate jooksul vanavara korjamise ja muuseumile sisu moodustamise näol andis kogu Euroopa kontekstis tähelepanuväärse tulemuse. Muuseumi põhikiri oli sätestanud laiapõhjalised eesmärgid ja kuigi muuseumist kujunes teoreetiliselt juba esimestel aastatel mitmekülgne institutsioon, sai aga praktikas identiteedi alus vanavarast. Tulemuste teaduslikuks läbitöötamiseks puudus veel laiem vaimne potentsiaal, see-eest oli loodud võimalus tulevastele erialateadlastele suurepäraste ja unikaalsete kollektsioonide näol.

The aim of this thesis is to investigate Estonian history textbooks published in the Republic of Estonia in Estonian as well as in Russian languages and used in the gymnasium during the period from 1991-2012. The thesis is focused on the following landmarks in the history of Estonia: The World War II, the Stalin's repressions, the time under the Soviet rule, the collapse of the Soviet union and the sovereignty of Estonia stemming from it. It is these periods and landmarks which may originate different theoretical interpretations of history in terms of the framework of Estonian Republic. Estonian as well as Russian textbooks of history for gymnasium can serve as sources and media for interpretations. Topicality and actual value of the thesis today is certain and evident owing to the reasons. Since it is perfectly possible to influence and shape the worldviews and perspectives of a personality especially during one's reaching the age of puberty. History textbooks or as in the case Estonian textbooks on history in particular are the means enabling to create certain viewpoints and perspectives. School plays the role of institution with its curricula realizing the mentioned function. The young among the local Estonians as well as Russian-speaking minorities may have different perspectives and viewpoints. Besides that, the Estonian textbooks used do not necessarily reflect the historical facts the same way, neither give similar understanding of the same landmarks of significance. Given the mentioned assumptions it is important to learn whether the history textbooks published in this particular time lapse in Estonia have possibly influenced in certain way and shaped different understandings of the past events or on the contrary, suggest the same identical worldview and perspective or imply several alternative possible interpretations. There have been made certain conclusions with the help of analysis made on the basis of comparisons and juxtaposing. The conclusions found are that Estonian textbooks can shape and create different viewpoints being in stark contrast with one another. There are differences between the Estonians textbooks written in Russian and Estonian as well as numerous differences between the textbooks written in Estonian. It is worth mentioning that the difference between the textbooks written in Russian language are negligible and minor.

http://tartu.ester.ee/record=b1276397~S1*est

Siinne doktoritöö käsitleb rahvuskuuluvuse tähendust inimeste ja riigi vahelistes suhetes 20. sajandi esimesel poolel, kasutades näidisvalimina 1941. aastal Eestist Saksamaale ümber asunud inimeste andmeid. Uurimuse eesmärk on selgitada, kas ja kuidas riiklik rahvuspoliitika mõjutas inimeste käitumist ja vastupidi – mil määral mõjutasid inimeste valikud riikide tegevust. Valimisse hõlmatud inimestest suurem osa puutus uuritaval perioodil kokku nelja riigi – Venemaa keisririigi, Eesti Vabariigi, Nõukogude Liidu ja Saksamaa – rahvuspoliitikaga. Nende põhimõtteliselt erineva rahvuspoliitikaga riikide käsitlemine võimaldab tuvastada rahvuse ühiskondliku tähenduse universaalseid jooni. Eesmärgi täitmiseks analüüsiti inimeste eluloolisi andmeid, seadusandlust ja rahvuspoliitikat puudutavat dokumentatsiooni ning ühiskondlikke olusid puudutavaid allikaid. Doktoritööst selgus, et üksikisikute rahvuskuuluvuse formaalne määramine osutus 20. sajandi esimesel poolel keeruliseks nii riikide kui ka inimeste jaoks, sest puudusid selged kriteeriumid viimaste rahvuspõhiseks kategoriseerimiseks, ühtsed arusaamad rahvuste olemusest ning takistav tegur oli ka mõlema poole pragmaatiliste kaalutluste domineerimine rahvuse määramisel. Mida suurem oli rahvuskuuluvuse formaalne tähtsus, seda enam olid üksikisikute valikud tingitud olukorrast ning märksa vähem nende harjumuspärasest keele- ja kultuurikeskkonnast. Seetõttu ei õnnestunud riikidel peaaegu kunagi soovitud määral rakendada essentsialistlikke ja objektiivsusele pretendeerinud rahvuse määramise kriteeriume, isegi kui see oli eesmärk ja taolisi põhimõtteid seadustega kehtestada püüti. Samuti ei olnud riigid objektiivsuse rakendamisel põhimõttelised ja järjekindlad, vaid kohandasid seisukohti vastavalt pragmaatilistele huvidele ning inimeste käitumisele. Üksikisikute valikutel oli riiklikele poliitikatele märkimisväärne mõju, ehkki arvuliselt oli muutliku ja ebamäärase rahvuskuuluvusega inimesi ühiskonnas marginaalselt. This dissertation focuses on the meaning of ethnicity in the relations between individuals and states in the first half of the 20th century using the biographical data of people who resettled from Estonia to Germany in 1941 as a sample. The aim of this study is to explain whether and how ethnopolitics of the states influenced the behaviour of individuals and vice versa – to what extent individual choices influenced state policy. Most people in the sample were affected by the ethnopolitics of four states: Russian Empire, Estonian Republic, Soviet Union, and Germany. Analysing the states with fundamentally different ethnopolitics enables to identify universal characteristics of the role of ethnicity in the society. To fulfil the aim, biographical data, legislation, and documentation about ethnopolitics as well as sources about the social conditions were analysed. The dissertation shows that fixing individuals’ ethnicity turned out to be difficult for both parties – the states and individuals – since there were no clear criteria for ethnic categorisation and no common understanding about the nature of ethnicity. Pragmatic considerations of both parties also turned out to be an obstacle. The more formal importance ethnicity had, the more individuals made choices dependent on the situation and not so much on their customary lingual and cultural environment. Therefore, the states almost always failed to implement essentialist and objective criteria in fixing individuals’ ethnicity in a desired manner, even if such criteria were their aim and established by law. Furthermore, the authorities of the states were neither principled nor consistent in applying objective criteria. The states had to adapt their stances to their own pragmatic interests and according to the behaviour of individuals instead. Thus, individual choices had a remarkable impact on ethnopolitics, although people with dynamic and vague ethnic identity formed a marginal group in the society. https://www.ester.ee/record=b5450809

Anyone that has studied Estonian history has at least some sort of a perception of both the Baltic German nobility and the time period when the territory of modern-day Estonia was a part of the Swedish empire. The expression “good old Swedish time” is well known to most Estonians, even if one is not entirely certain of what is meant by the expression. Similarly, the stereotype of a cruel and greedy landlord who only seeks personal gain is a familiar one. The goal of my dissertation was to offer additional interpretations about the aspirations and attitudes of the Swedish state authorities and the Baltic German nobility. I focused on Swedish Livland (an administrative unit on the territory of modern-day Southern-Estonia and Northern-Latvia) in the years 1634 to 1680. During this time there was a significant increase in the influence of the Livonian nobility and a network of institutions run by the local nobility developed in Livland, which in many respects formed a parallel governance structure to that of the state. Among other things, I wanted to find out why the Swedish state authorities allowed these developments to occur and what was the Livonian nobility trying to achieve with the help of their strengthened position. I reached the conclusion that the aforementioned developments were largely influenced by the expectation of mutual benefits. Swedish state authorities hoped that in return for certain favours, they could acquire additional resources from the Livonian nobility and affirm their allegiance to the Swedish crown. It became evident that besides collecting taxes and protecting the province, the state had very limited capacities to deal with other issues. Although there were problems with public violence, conditions of roads and bridges, efficiency of the courts and many other issues, the representatives of the state showed little initiative to deal with them. Here, the local nobility stepped in. In return for giving up resources, the Livonian nobility sought the permission of the state to deal with the issues troubling the land. For this end, proposals were made to state officials for the issuing of regulations and the founding of new institutions, the offices of which were in most cases without any kind of remuneration. To conclude, it can be said that the expectation of mutual benefits was largely met for both sides – the nobility generally acceded to the demands of the state and in return had the opportunity to influence local governance in a way that was suitable to them. Igaühel, kes on õppinud Eesti ajalugu, on vähemalt mingisugune ettekujutus nii baltisaksa aadlist kui ka ajast, mil tänapäevase Eesti territoorium kuulus Rootsi riigi koosseisu. Väljend „vana hea Rootsi aeg“ on enamikele tuttav, isegi kui ei olda päris kindlad, et milles siis ikkagi see Rootsi aja headus seisnes. Samamoodi kangastub hõlpsasti kujutelm julmast ja ahnest mõisnikust, kes üksnes enda kitsaste erahuvide eest seisis. Seadsin enda doktoritöös eesmärgiks pakkuda täiendavaid tõlgendusi Rootsi riigivõimu ja baltisaksa aadli püüdlustele ja hoiakutele. Keskendusin Rootsi riigi koosseisu kuulunud Liivimaale (tänapäevase Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladel asunud haldusüksus) aastatel 1634—1680. Kõnealusel ajavahemikul kasvas Liivimaal märgatavalt kohaliku aadli mõjuvõim ning kujunes välja aadli hallatud institutsioonide võrgustik, mis moodustas mitmes mõttes paralleelse haldusstruktuuri riikliku oma kõrval. Soovisin töös muu hulgas teada saada, miks lasi Rootsi riigivõim sellisel olukorral tekkida ning mida üritasid Liivimaa aadlikud tugevnenud positsiooni abil saavutada. Jõudsin järeldusele, et kirjeldatud arenguid tõukas suuresti tagant vastastikuse kasu ootus. Rootsi riigivõim lootis Liivimaa aadlile järeleandmisi tehes hankida neilt vastutasuks täiendavaid ressursse ning kindlustada kohaliku aadli lojaalsus Rootsi riigi ees. Töös ilmnes, et peale maksude kogumise ja Liivimaa kaitsmise jagus riigivõimul vähe võimekust muude teemadega tegelemiseks. Olgugi et probleeme oli maal lokkava vägivalla, teede seisukorra, kohtute efektiivsuse ja palju muuga, näitasid riigivõimu esindajad üles vähest initsiatiivi nendega tegelemiseks. Siin astus mängu kohalik aadel, kes soovis vastutasuks ressursside loovutamise eest riigivõimu luba maad vaevanud probleeme lahendada. Selleks tehti riigivõimule ettepanekuid kõikvõimalike korralduste väljaandmiseks ning uute institutsioonide asutamiseks, kusjuures loodud ametikohad olid enamasti tasustamata. Kokkuvõtteks võib öelda, et kirjeldatud vastastikuse kasu ootus suuresti realiseerus – aadel üldjuhul nõustus riigivõimu nõudmistega ning sai vastutasuks kujundada kohalikku haldust neile sobivas suunas. https://www.ester.ee/record=b5553406

Can a country with a constant state of emergency in its capital – as was the case in Estonia in 1918–1934 – be considered a democracy? Or a country where political violence is used against members of a parliamentary committee during a committee meeting – as was the case in Finland in 1930? Why did the Estonian Social Democrats support the 1934 coup and why did the Finnish Swedes defend the Finnish Communists? Why could Estonia not find any allies except Latvia in the 1920s and 1930s, and why was Finland left without allies in the Winter War? Why did Estonia and Finland not behave in the same way in the autumn of 1939, and why did the United Kingdom, Canada, Australia, and New Zealand declare war on Finland in 1941? The answers to these questions lie in the relationships between democracy and security, which is exactly the topic of my dissertation. Based on the works of different philosophers, it is possible to show that democracy and security are interdependent. The relationship between democracy and security can be reduced to the classic dilemmas between freedom and security, freedom and sovereignty, and sovereignty and security. Although it is not possible to solve these dilemmas definitively, the solution can be improved indefinitely. I argue that the way in which democratic societies resolve these dilemmas does not depend on democratic culture or on the wisdom inherent in people, but on the perceptions of the majorities of democratic societies, which in turn depend primarily on historical experience. The theoretical explanation proposed in my dissertation helps to understand why Estonia’s and Finland’s quests for security failed in 1918–1948 and why Estonia and Finland made different choices at the turning points of their history. The behaviour of Estonia’s leaders during the events of 1939 and 1940 also becomes understandable. Hopefully, my dissertation will contribute to a fair judgement of the activities of Konstantin Päts and Johan Laidoner, and to reconciling Estonian society on the question of whether they were heroes or villains. However, the most important aim is to contribute to an understanding of just how fragile democracy and security can be, how they depend on each other and, in particular, how they depend on historical experience. Kas saab pidada demokraatlikuks riiki, mille pealinnas kehtib pidev erakorraline seisukord – nagu oli Eesti aastatel 1918–1934? Või riiki, kus parlamendikomisjoni liikmete vastu kasutatakse poliitilist vägivalda komisjoni istungi toimumise ajal – nagu oli Soome aastal 1930? Miks Eesti sotsiaaldemokraadid toetasid 1934. aasta riigipööret ja miks soomerootslased kaitsesid Soome kommuniste? Miks ei õnnestunud 1920-ndate ja 1930-ndate Eestil leida ühtegi liitlast peale Läti ja miks jäi Soome talvesõjas ilma liitlasteta? Miks Eesti ja Soome 1939. aasta sügisel ühtemoodi ei käitunud ja miks Ühendkuningriik, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa 1941. aastal Soomele sõja kuulutasid? Vastus peitub demokraatia ja julgeoleku vahelistes seostes, mida minu väitekiri uuribki. Erinevate filosoofide töödele tuginedes on võimalik näidata, et demokraatia ja julgeolek sõltuvad vastastikku üksteisest. Demokraatia ja julgeoleku vaheline seos on taandatav klassikalistele dilemmadele vabaduse ja julgeoleku, vabaduse ja suveräänsuse ja suveräänsuse ja julgeoleku vahel. Kuigi dilemmasid ei ole võimalik lõplikult lahendada, on lahendust võimalik lõputult täiustada. Ma väidan, et see, kuidas demokraatlikud ühiskonnad neid dilemmasid lahendavad, ei sõltu mitte demokraatlikust kultuurist või rahvale omasest tarkusest, vaid demokraatlike ühiskondade enamuste arusaamadest, mis omakorda sõltuvad eelkõige ajaloolisest kogemusest. Minu väitekirjas välja pakutud teoreetiline selgitus aitab mõista, miks Eesti ja Soome julgeolekuotsingud aastatel 1918–1948 läbi kukkusid ja miks Eesti ja Soome oma ajaloo pöördepunktides erinevaid valikuid tegid. Mõistetavaks muutub ka Eesti riigijuhtide käitumine 1939. ja 1940. aasta sündmuste ajal. Loodetavasti aitab minu väitekiri kaasa õiglase hinnangu andmisele Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri tegevusele ja Eesti ühiskonna lepitamisele küsimuses, kas tegemist oli kangelaste või kurjategijatega. Kõige tähtsam on siiski aidata kaasa mõistmisele, kuivõrd haprad võivad olla demokraatia ja julgeolek, kuidas nad vastastikku üksteisest sõltuvad ja eriti – kuidas nad sõltuvad ajaloolisest kogemusest. https://www.ester.ee/record=b5391015

The 100th anniversary from the outbreak of the First World War (WWI) has increased the number of academic studies dedicated to the war both in Western Europe as well as in Estonia and elsewhere in Eastern Europe, where it was heretofore rather known as the “forgotten war”. This increased focus has revealed several gaps in the local historiography, especially in relation to the social and cultural aspects of the war. Among these gaps is the topic of the war experience of soldiers and its post-war meaning, which stands in the center of this doctoral thesis. The thesis relies on Estonian soldiers’ letters, diaries, memoirs and materials of veterans’ organizations, and analyzes both the common as well as previously less explored elements of the war experience of Estonian soldiers who served in the Russian Army during WWI. The thesis examines the formation of the experience during the war as well as its postwar meaning over a long timespan, i.e. how the experience was perceived and re-implemented in the transformed sociopolitical context during the interwar period and the Soviet era. By analyzing the central aspects of the Estonians’ war experience (enemy-image, self-image, relations with fellow soldiers and with the home front, returning home), the factors that affected these aspects (the context of the Russian Army, postwar conflicts), and the postwar meaning of the experience, the thesis places the Estonian case study into the wider framework of the local and international historiography and highlights the need to further research the experiences of minorities who served in the Russian Army as well as the numerous aspects of the “long” WWI on the Eastern Front. Saja aasta möödumine Esimese maailmasõja puhkemisest aktualiseeris teemakohast ajalookirjutust nii Lääne-Euroopas kui ka Eestis ja mujal Ida-Euroopas, kus ilmasõda tunti seni pigem “unustatud sõjana”. Sellest tulenevalt on siinses ajalookirjutuses tulnud nähtavale mitmed lüngad, eriti sõja ühiskondlike ja kultuuriliste aspektide käsitlemisel. Viimaste hulka kuulub sõdurite kogemuse ja selle sõjajärgse tähenduse analüüs, mis on antud doktoritöö uurimisülesanne. Tuginedes eesti sõdurite kirjadele, päevikutele ja mälestustele ning veteranide organisatsioonide materjalidele, analüüsib väitekiri Esimeses maailmasõjas Vene armee koosseisus osalenud eestlastest sõdurite sõjakogemuse ühisosa, selle eripäraseid ja/või seni vähest tähelepanu pälvinud komponente. Töö käsitleb sõja kestel omandatud kogemust ning viimase tähendust pikemal aegreal, st kogemusele hinnangu andmist ja selle rakendamist 1920.–1930. aastate ning nõukogude perioodi teisenenud ühiskondlik-poliitilistes oludes. Analüüsides eestlaste sõjakogemuse iseloomulikumaid komponente (vaenlase- ja enesekuvand, suhted kaassõdurite ja kodurindega, kojupöördumine), neid mõjutanud tegureid (nt Vene armee taustsüsteem, ilmasõjale järgnenud konfliktid) ning kogemuse sõjajärgset tähendust, astub töö diskussiooni maailmasõja alase lokaalse ja rahvusvahelise historiograafiaga ning juhib tähelepanu vajadusele Vene armees teeninud väikerahvaste kogemuse problemaatikat, aga ka erinevaid “pika” Esimese maailmasõja aspekte idarindel kompleksselt analüüsida. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

Largely based on archival documents, this study describes the functioning of the institutions involved in anti-religion campaigns and their institutional development in Soviet Estonia in 1957-1990. The calming that followed the period of Stalin’s rule brought along a certain „religious renaissance“ that alarmed some of the higher Party functionaries. This and the utopic plan to reach the Communist state in a couple of decades – the main obstacles to which were thought to be the „vestiges of bourgeoisie“, including religion – led to an anti-religion campaign in 1958, which lasted until 1964. During this campaign the laws governing religion were hardened and several new units of anti-religion work were formed; these were involved in the control over religious legislation and atheistic propaganda both at the local and republic levels. Propagandists of atheism were trained in People’s Universities and the educational system of the Party. After the changes that occurred in the country’s administration in 1964 the national religion policy softened to a certain extent, although a negative stand towards religion persisted until the end of the Soviet period; changes in this attitude were not noticeable before 1988. The modified religion policy did not lead to dispersing the units established during the campaign; instead, it was attempted to employ them more effectively and also in a more concealed manner. This was, however, unsuccessful, as archived documents reveal that atheistic propaganda was an utterly insignificant matter for most national institutions and Party units. In view of the inadequate or inexistent coordination and obscure chains of command it can be said that the system of anti-religion fight was relatively ineffective and in reality it relied mostly on the activity of individual atheism enthusiasts working for different institutions. This thesis covers the system of propaganda and education of the Party, the apparatus of the commissioner of the Council for Religious Affairs and its subsidiary commissions of assistance for observance of the legislation on religion, the „Science“ Society, and the system of People’s Universities, as well as their mutual connections, development and activities. Peamiselt arhiiviallikatel baseeruv uurimus kirjeldab religioonivastasesse võitlusse kaasatud olulisemate ametkondade tegevust ja institutsionaalset arengut Nõukogude Eestis aastail 1957-1990. Stalini valitsemise perioodile järgnenud pingelangus tõi endaga kaasa teatava „religioosse renessanssi“, mis alarmeeris mõningaid kõrgemaid parteitegelasi. See ja utoopiline plaan jõuda paarikümne aastaga kommunistliku riigini – mille ühe peamise takistusena nähti „kodanlikke igandeid“, mille hulka kuulus ka religioon – vallandasid 1958. aastal religioonivastase kampaania, mis kestis kuni 1964. aastani. Kampaania käigus karmistati religioonialast seadusandlust ja kutsuti ellu mitmeid uusi religioonivastase võitluse üksusi, mis tegutsesid religioonialaste seaduste kontrollimise ja ateistliku propaganda valdkonnas – seda nii piirkondlikul kui ka ülevabariigilisel tasandil; ateismipropagandiste hakati ette valmistama nii rahvaülikoolides kui parteiharidussüsteemis. Pärast 1964. aastal toimunud muudatusi riigi juhtkonnas leidis riiklikus religioonipoliitikas aset teatud leevenemine, kuid negatiivne suhtumine religiooni jäi kestma nõukogude perioodi lõpuni – muutused selles suhtumises on märgatavad alles aastast 1988. Uuenenud religioonipoliitika ei toonud endaga kaasa mitte kampaania käigus loodud üksuste likvideerimist, vaid hoopis katseid neid nii efektiivsemalt kui ka varjatumalt tööle rakendada. Tõsi küll, edutult, sest arhiiviallikate põhjal ilmneb, et enamike riiklike organite ja asutuste ning ka parteiüksuste jaoks oli ateistlik võitlus täiesti ebaolulisel kohal. Võttes arvesse tegevuse olematut või puudulikku koordineerimist ning segaseid käsuliine, võib väita, et religioonivastase võitluse süsteem oli võrdlemisi ebaefektiivne ning taandus lõppkokkuvõttes ainult erinevate institutsioonidega seotud ateismientusiastide tegevusele. Uurimuses leiavad käsitlemist partei propaganda- ja haridussüsteem, usuasjade voliniku aparaat ühes talle allunud ususeadusandluse kontrollkomisjonidega, ühing „Teadus“ ja rahvaülikoolide süsteem – nende omavahelised sidemed, areng ja tegevus.

Peer reviewed