• Publicationsclose
• Research softwareclose
• 2018-2022close
• EE close
• DSpace at Tartu University Library close

The increase in the amount of generated waste today threatens the quality of the environment and human health. Biological treatment of wastewater is an energy-efficient way to remove organic and inorganic pollutants from wastewater and to reduce the likelihood of residues entering the groundwater. The implementation of several biogas plants involves the conversion of organic carbon into biogas and the presence of elevated nitrogen and phosphorus compounds in the effluent. Treatment of such waste streams is costly with traditional methods (nitrification-denitrification), which require adding organic carbon back to the treatment process (often in the form of methanol). Among wastewater treatment technologies, the anaerobic ammonium oxidation process (anammox) has been incorporated into autotrophic nitrogen removal in pilot and full-scale technologies for nitrogen removal from waste with low organic carbon content. The mainstream can be called domestic sewage, and the side stream centrifuged anaerobic sludge reject water. The latter is formed after the fermentation and centrifugation of excess sludge. Attempts have been made to incorporate the anammox process into both sidestream and mainstream treatment using moving media biofilm reactor (MBBR) and batch scrubber (SBR) technologies. The main obstacles to be overcome in order to achieve a successful use of the anammox process in the mainstream are the high carbon to nitrogen ratio of the waste (C/N > 1) and the low temperature of the wastewater (12.5–19 °C present in the Nordic climate). Previous studies using the mainstream anammox process have shown that low temperatures can cause problems with anammox biomass growth. To overcome the inhibitory effect of cold temperatures on the growth rate of anammox bacteria, the mainstream system can be inoculated with biomass grown under side stream conditions. Changes in redox potential (ORP) affect the composition of proteins vital to bacteria or the charge of bacterial mitochondrial membranes. ORP changes can be controlled by turning aeration on/off or changing aerator-specific intensity changes using the ORP sensor signal and appropriate value ranges. The salinity of the wastewater and the effect of hydrazine are important parameters to evaluate the course of the anammox process. Achieving an optimal salinity level increases the activity of the anammox process and the rate of nitrogen removal. An intermediate in the anammox process, hydrazine, can affect the efficiency of the anammox process but also reduces other processes, such as denitrification, to achieve high nitrogen removal autotrophically. Tekkivate jäätmekoguste suurenemine ohustab tänapäeval keskkonna kvaliteeti ja inimeste tervist. Reovee bioloogiline puhastus on energiasäästlik viis orgaaniliste ja anorgaaniliste saasteainete eemaldamiseks reoveest ning jääkainete põhjavette sattumise tõenäosuse vähendamiseks. Mitmete biogaasijaamade rakendamine hõlmab orgaanilise süsiniku muundamist biogaasiks ning kõrgenenud sisaldusega lämmastiku- ja fosforiühendite esinemist heitvees. Selliste jäätmevoogude töötlemine on kulukas traditsiooniliste meetoditega (nitrifikatsioon-denitrifikatsioon), mis nõuab orgaanilise süsiniku lisamist tagasi töötlemisprotsessi (sageli metanooli kujul). Reoveepuhastuse tehnoloogiate hulgas on anaeroobset ammooniumi oksüdatsiooni protsessi (anammox) kaasatud autotroofse lämmastiku eemaldamisse piloot- ja täismahus tehnoloogiates lämmastiku eemaldamiseks reoveest vähese orgaanilise süsiniku kasutamisega. Peavoogu võib nimetada olmereoveeks ja kõrvalvoogu väduks, viimane tekib pärast liigmuda kääritamist ja tsentrifuugimist. Anammox protsessi on püütud kaasata nii kõrvalvoo kui ka peavoo puhastusse, kasutades liikuvate kandjatega biokilereaktorit (MBBR) ja annuspuhastuse reaktori (SBR) tehnoloogiaid. Võrreldes kõrvalvoo puhastamisega, on peamised takistused, mis tuleb ületada, et saavutada edukas anammox protsessi kasutamine peavoos: reovee kõrge süsiniku ja lämmastiku suhe (C/N>1) ja reovee madal temperatuur (põhjamaade kliimas 12,5–19 °C). Varasemad uuringud peavoo anammox protsessi kasutamise kohta on näidanud, et madalad temperatuurid võivad tekitada probleeme anammox biomassi kasvule. Et ületada madalate temperatuuride pärssivat mõju anam-mox bakterite kasvukiirusele, saab peavoo süsteemi nakatada kõrvalvoolu tingimustes kasvatatava biomassiga. Muutused redokspotentsiaalis (ORP-s) mõjutavad bakterite jaoks elutähtsate valkude koostist või mõjutavad bakterite mitokondriaalsete membraanide laengut. ORP muutusi saab juhtida aeratsiooni sisse/välja lülitamisega või aeraatoripõhiste intensiivsuse muutuste muutmisega, kasutades ORP-anduri signaali ja sobivate väärtuste vahemikke. Reovee soolsus ja hüdrasiini mõju on olulised parameetrid, mille abil hinnata anammox protsessi kulgu. Optimaalse soolsuse taseme saavutamine suurendab anammox protsessi aktiivsust ja lämmastiku eemaldamise kiirust. Anammox protsessi vaheühend – hüdrasiin, võib mõjutada anammox protsessi efektiivsust, kuid kahandada ka muid protsesse, näiteks denitrifikatsiooni, et saavutada kõrge lämmastiku eemaldamine autotroofselt. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone https://www.ester.ee/record=b5527874

Prekliinilistes uuringutes on kõige laialdasemalt kasutatavaks mudelorganismiks laborihiir (Mus musculus domesticus). Põhjuseks on asjaolu, et hiired on inimestega geneetiliselt ja bioloogiliselt piisavalt sarnased. Kõige levinumad hiireliinid biomeditsiinilistes uuringutes on C57/Bl6 (Bl6) ja 129Sv. Käesolev doktoritöö annab ülevaate kahe hiireliini – 129Sv ja Bl6 – erinevustest, mis aitab teadlastel paremini valida konkreetse uurimisülesande lahendamiseks vajalikku hiireliini. Käitumiskatsed näitasid Bl6 hiirte suuremat liikumisaktiivsust. Seejärel vaadeldi ühekordse ja korduva amfetamiini manustamise mõju liikumisaktiivsusele. Amfetamiini rakendatakse prekliinilistes uuringutes psühhootiliste seisundite alusmehhanismide uurimise vahendina. Tulemusena leiti, et Bl6 hiired, kes said amfetamiini ühekordselt, liikusid võrreldes 129Sv hiirtega palju rohkem. Korduv amfetamiini manustamine suurendas liikumisaktiivsust palju enam 129Sv liinis. Tõsi, mitte kõigil 129Sv hiirtel, sest pooltel grupi loomadel jäi läbitud distants samale tasemele ühekordse manustamisega. Ka inimpopulatsioonis ilmneb sarnane mõju erinevus – osal tekib amfetamiini võimsama analoogi metamfetamiini mõjul sõltuvus, teistel aga kujuneb raske psühhoos. Metaboloomika uuringud näitasid, et Bl6 hiirtel on motoorse testiga kohanemisel eelkõige aktiveerunud suhkrutega seotud metabolismirajad, kuid 129Sv hiirtel domineeris rasvade metabolism. Arvestades hiirte käitumuslikku reageerimist amfetamiinile ja geeniekspressiooni tulemusi, võib järeldada, et Bl6 hiirte ajustruktuurides on dopaminergilise süsteemi aktiivsus suurem kui 129Sv hiirtel. Valguekspressiooni uuringute põhjal võivad EGF, ERBB1 ja GRIN1 olla need otsmikukoore biomarkerid, mis on seotud parema kohanemisega Bl6 hiirtel. Kokkuvõttes võib väita, et Bl6 hiireliin näib olevat sobivam uimastisõltuvuse mehhanismide uurimiseks ning 129Sv hiireliin pakub paremaid võimalusi depressiooni- ja psühhoosilaadsete seisundite selgitamiseks. The most widely used animal model in preclinical studies is the laboratory mouse (Mus musculus domesticus) because they are similar to humans, both genetically and biologically. The most common mouse strains in biomedical applications are C57/Bl6 (Bl6) and 129Sv. The dissertation provides an overview of the differences between the two strains - 129Sv and Bl6 - which would allow researchers to better choose the line required to solve a specific research task. The study showed higher behavioral activity of Bl6 line. Thereafter, the effect of amphetamine on locomotor activity was evaluated. Amphetamine treatment is applied in preclinical settings to investigate the basic mechanisms of psychotic conditions. Bl6 mice receiving acute (one time injection of) amphetamine displayed significantly higher motor activity compared to 129Sv mice. However, repeated administration of amphetamine elevated activity more in the 129Sv line, but not in all animals, as in half of the mice the activity remained the same as in acute administration group. A similar effect is present in human population where methamphetamine causes in some individuals addiction, but others develop psychosis. The metabolomic studies revealed that in adaptation to the environment, Bl6 mice use glucosis-related pathways whereas the 129Sv line tends to favor lipid metabolism. Based on the behavioural response of mice to amphetamine and the gene expression studies, it was concluded that the activity of the dopaminergic system in the brain of Bl6 mice is higher than that of 129Sv mice. Furthermore, studies of protein expression suggested that EGF, ERBB1 and GRIN1 in the frontal cortex may be the biomarkers related with better environmental adaptation. In conclusion, the Bl6 mouse line seems to be more suitable for elucidating the mechanisms of drug dependence, and 129Sv mice offer better opportunities to investigate depression and psychosis-like conditions. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone https://www.ester.ee/record=b5530805

Leveraging relational Big Data (BD) processing frameworks to process large knowledge graphs yields a great interest in optimizing query performance. Modern BD systems are yet complicated data systems, where the configurations notably affect the performance. Benchmarking different frameworks and configurations provides the community with best practices for better performance. However, most of these benchmarking efforts are classified as descriptive and diagnostic analytics. Moreover, there is no standard for comparing these benchmarks based on quantitative ranking techniques. Moreover, designing mature pipelines for processing big graphs entails considering additional design decisions that emerge with the non-native (relational) graph processing paradigm. Those design decisions cannot be decided automatically, e.g., the choice of the relational schema, partitioning technique, and storage formats. Thus, in this thesis, we discuss how our work fills this timely research gap. Particularly, we first show the impact of those design decisions’ trade-offs on the BD systems’ performance replicability when querying large knowledge graphs. Moreover, we showed the limitations of the descriptive and diagnostic analyses of BD frameworks’ performance for querying large graphs. Thus, we investigate how to enable prescriptive analytics via ranking functions and Multi-Dimensional optimization techniques (called ”Bench-Ranking”). This approach abstracts out from the complexity of descriptive performance analysis, guiding the practitioner directly to actionable informed decisions. Relatsiooniliste suurandmete (BD) töötlemisraamistike kasutamine suurte teadmiste graafide töötlemiseks kätkeb endas võimalust päringu jõudlust optimeerimida. Kaasaegsed BD-süsteemid on samas keerulised andmesüsteemid, mille konfiguratsioonid omavad olulist mõju jõudlusele. Erinevate raamistike ja konfiguratsioonide võrdlusuuringud pakuvad kogukonnale parimaid tavasid parema jõudluse saavutamiseks. Enamik neist võrdlusuuringutest saab liigitada siiski vaid kirjeldavaks ja diagnostiliseks analüütikaks. Lisaks puudub ühtne standard nende uuringute võrdlemiseks kvantitatiivselt järjestatud kujul. Veelgi enam, suurte graafide töötlemiseks vajalike konveierite kavandamine eeldab täiendavaid disainiotsuseid mis tulenevad mitteloomulikust (relatsioonilisest) graafi töötlemise paradigmast. Taolisi disainiotsuseid ei saa automaatselt langetada, nt relatsiooniskeemi, partitsioonitehnika ja salvestusvormingute valikut. Käesolevas töös käsitleme kuidas me antud uurimuslünga täidame. Esmalt näitame disainiotsuste kompromisside mõju BD-süsteemide jõudluse korratavusele suurte teadmiste graafide päringute tegemisel. Lisaks näitame BD-raamistike jõudluse kirjeldavate ja diagnostiliste analüüside piiranguid suurte graafide päringute tegemisel. Seejärel uurime, kuidas lubada ettekirjutavat analüütikat järjestamisfunktsioonide ja mitmemõõtmeliste optimeerimistehnikate (nn "Bench-Ranking") kaudu. See lähenemine peidab kirjeldava tulemusanalüüsi keerukuse, suunates praktiku otse teostatavate teadlike otsusteni. https://www.ester.ee/record=b5533321

The three articles of the thesis analyze how diasporic Tibetans imagine their homeland, in three different contexts: the State Oracle, the Miss Tibet beauty pageant, and political cartoons. The thesis is interdisciplinary, intersecting with folklore and social anthropology. I depend on social anthropologists in dealing with the concepts of ethnic and national identity, and on folklorists regarding the concepts of tradition and culture. The primary sources are virtual and in-person interviews, online surveys, and fieldwork data. The topics of the articles may seem widely divergent, but in all of them I endeavor to show how diasporic Tibetans construct an imagined Tibet. Tibetans have settled in the West and in Asia, with the majority still living in India. In the diasporic community what is known as ‘Greater Tibet’ encompasses the entire Tibetan Plateau. There is a process of creating a homogenous Tibetan history, culture, and identity, visible in the Miss Tibet pageant. The Tibetan ethno-nationalism fostered by the dominant group in the Tibetan diaspora is highlighted in the pageant, where regional and religious differences between Tibetans vanish, with the young women representing the idea of a unified Tibet. Some Tibetans oppose that idea, and the article on the State Oracle shows this tension growing in the community. What was once a regional oracle has now become the oracle of all Tibetans in the diaspora, irrespective of their religious and regional background. Moreover, the Dalai Lama has become the central element in Tibetan identity construction, so much so that people who go against his policies risk being expelled from the community. I therefore discuss ‘culture’ and ‘tradition’ as means by which the dominant majority, believing that the unity of Tibetans will lead to the ultimate goal of a free Tibet, suppresses a minority that challenges that view. The ensuing social tension is discussed in detail in the article on Tibetan political cartoons. Sissejuhatusest ja kolmest artiklist koosnev väitekiri analüüsib välistiibetlaste ettekujutusi oma kodumaast kolmel erineval näitel: miss Tiibeti iludusvõistlus, riigioraakel ja poliitilised karikatuurid. Uurimus on interdistsiplinaarne, sidudes omavahel folkloristikat ja sotsiaalantropoloogiat. Folkloristikale tugineb traditsiooni ja kultuuri mõtestamine töös, sotsiaalantropoloogial põhineb etnilise ja rahvusliku identiteedi käsitus. Väitekirja algallikateks on intervjuud, veebis läbi viidud küsitlused ja välitööde andmed, mis pärinevad nii läänemaailmas kui ka Indias elavatelt tiibetlastelt. Miss Tiibeti iludusvõistlus, mis on aastate vältel toimunud Dharamsalas, Indias, annab tunnistust protsessist, mille sisuks on kujutluse loomine ühtse ajaloo, kultuuri ja identiteediga Tiibetist. Selle võistluse käigus kaovad piirkondlikud ja usulised erinevused ning noored naised esindavad ideaali ühtsest Tiibetist. Ometi pole kõik välistiibetlased sellise ideega nõus, mis põhjustab pingeid. Riigioraaklist ehk Nechungi oraaklist kirjutatud artikkel lahkabki selliseid kogukonnasiseseid konflikte. Kunagisest kohaliku tähtsusega oraaklist on nüüd saanud kõigi välistiibetlaste oraakel sõltumata nende usulisest ja piirkondlikust taustast. Niisamuti on dalai-laamast saanud Tiibeti identiteediloomes sedavõrd keskne kuju, et tiibetlased, kes ei nõustu tema poliitikaga, riskivad sellega, et nad võidakse kogukonnast välja heita. Seejuures on „traditsioonist“ ja „kultuurist“ saanud vahendid, mille abil tiibetlaste enamus surub alla vähemust, kes ei jaga veendumust, et tiibetlaste ühtsus on vajalik ülimaks eesmärgiks ehk Tiibeti vabastamiseks. Kolmas artikkel Tiibeti poliitilistest karikatuuridest käsitlebki põhjalikult neid sotsiaalseid pingeid, mida tiibetlaste seas valitsevad lahkarvamused põhjustavad Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone https://www.ester.ee/record=b5529319

Mycorrhizal symbiosis between vascular plants and soil fungi is considered ubiquitous in terrestrial ecosystems and plays a key role in ecosystem processes. This doctoral thesis advances our understanding about the distribution of mycorrhizal symbiosis in vegetation at larger scales, its drivers and how it relates to plant coexistence and diversity. At regional scale, we show quantitatively that the forests in Estonia are more mycorrhizal but less arbuscular mycorrhizal than grasslands and vice versa. These distribution patterns were driven by edaphic factors, such as soil fertility, pH and moisture. At the continental scale, we revealed the latitudinal distribution patterns of plants with different mycorrhizal traits: arbuscular mycorrhizal plants prevailed across Europe, although their share decreased in the north, while minor but opposite trends were observed for ecto- and ericoid mycorrhizal plants. Northern areas in Europe were characterized by increased share of non-mycorrhizal and facultatively mycorrhizal plants. The mycorrhizal distribution at the continental scale was driven both by soil and climatic factors. Our results also suggest that arbuscular mycorrhization in Estonian forests is associated with higher plant richness. Mycorrhizal symbiosis could potentially affect plant diversity by reducing resource competition between plant species, i.e., by promoting plant niche partitioning. For the first time, we show that plants with different mycorrhizal characteristics indeed show evidence of niche differentiation. Also, mycorrhizal associations could be influenced by increasing human pressure on ecosystems. The analysis of the Dutch vegetation showed that mycorrhization of plant communities is affected by anthropogenic influence, but the effect depends on the type of human impact and the dominant mycorrhizal type. However, the mycorrhization of forests and heathlands were most affected, potentially also having subsequent effects on nutrient cycling. Mükoriisne sümbioos soontaimede ja mullaseente vahel on maismaaökosüsteemides laialt levinud ja mängib olulist rolli nende toimimises. Antud doktoritöö avardab teadmisi mükoriissuse levikust taimkattes, seda mõjutavatest keskkonnateguritest ja sellest, kuidas mükoriissus mõjutab taimede kooseksisteerimist ja mitmekesisust. Eesti taimekoosluste analüüsimisel selgus, et parasvöötme metsad on mükoriissemad, kuid suhteliselt vähem arbuskulaar-mükoriissemad võrreldes rohumaadega ning see on põhjustatud erinevustest mullaviljakuses, -happesuses ja -niiskuses. Kontinentaalsel skaalal nähtus, et erinevate mükoriissete tunnustega taimedel on erinev levikumuster piki laiuskraadi: arbuskulaar-mükoriissed taimed domineerivad kogu Euroopas, kuid nende osakaal kahaneb põhjapoolsetel aladel. Seevastu ekto- ja erikoidset mükoriisat moodustavate taimede osakaal on madal laiuskraadist sõltumata. Euroopa põhjapoolsemaid alasid iseloomustab mükoriisse sümbioosi osatähtsuse vähenemine. Lisaks ilmnes, et kontinentaalsel skaalal mängivad mükoriisse sümbioosi levikul olulist rolli nii mulla- kui ka kliimatingimused. Ühtlasi osutasid tulemused ka mükoriissuse tähtsusele taimekoosluste mitmekesisuse kujunemisel: arbuskulaar-mükoriissus soosis taimede liigirikkust uuritud metsades. Üheks võimalikuks viisiks, kuidas mükoriisa moodustamine taimede kooseksisteerimist mõjutada võib, on taimede ressursi- ja elupaiganõudluste ehk niššide muutmine. Oma tulemustega näitasime esimest korda, et erinevate mükoriissete tunnustega taimedel on tõepoolest erinevad nišid, võides seega muuta taimedevahelisi suhteid. Oluliseks probleemiks looduslikes kooslustes on süvenev inimtegevus. Hollandi taimkatte põhjal tehtud uuringus selgus, et inimtegevus muudab taimekoosluste mükoriissust, kuid selle mõju sõltub inimtegevuse tüübist ja koosluse valdavast mükoriisatüübist. Üldiselt selgus siiski, et inimtegevus mõjutab mükoriissust enim metsades ja nõmmekooslustes, võides muuta ka aineringete toimimist. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone https://www.ester.ee/record=b5529546

Estonia successfully curbed the spread of COVID-19 in spring 2020. The government reacted relatively rapidly to the crisis outbreak, declaring an emergency situation on March 12 and introducing measures such as closing schools, banning public gatherings, and restricting movement across borders. Saaremaa, the largest island and the epicenter of the virus, was isolated. A 2 billion-euro aid program was launched, including labor market support, sickness benefits, and tax incentives. Adjustment to the emergency situation was alleviated by Estonia’s advanced digital society. Levels of public compliance with the restrictions were, in general, high. While the government’s handling of the crisis is considered successful overall, the emergency situation facilitated the concentration of power in the hands of the executive. In a situation where normal parliamentary and societal debate were hampered, the government pushed through legislative proposals concerning migration, environment, and social affairs that extended beyond the immediate needs of the pandemic and that undermined democratic values. https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/7201fece-5957-4073-8e11-b96556396b95

Significant changes within European lexicography have taken place within the past few decades as dictionaries shift from paper to electronic, and along with that, Estonian lexicography has become corpus-based and is moving towards (semi-)automated solutions. As a result, there is a growing need for more accurate semantic tagging and a more systemic presentation. Polysemy is still a relevant painpoint within both corpus linguistics as well as lexicography. It is charicatistic of adjecives describe different qualities of nouns dependent on context (e.g. silky blouse, silky voice). The doctorate thesis is the first attempt within Estonian linguistics to describe the systemic patterns of adjective meanings. Polysemy patterns offer support for lexicographers when describing a polysemys word as well as research material for linguistics, since they draw connectiones between different fields. The dissertation studies the systemic polysemy of Estonian adjectives based on three semantic groups: color adjectives, temperature adjectives, and tactile adjectives (mostly focusing on texture). The work also tackles the problem with boundries of the adjective class and offers a set of a corpus parameters to help define ambiguous cases within lexicographic work. The practical aim of determining polysemy patterns as well as creating a corpus profile for adjective word class is to simplify work with dictionaries and to facilitate more accurate descriptions of adjectives within lexicography. Viimaste kümnendite jooksul on Euroopa leksikograafias toimunud suured muutused: sõnaraamatute formaat on nihkunud paberkujult elektrooniliseks ning koos sellega on ka Eesti leksikograafia muutunud korpuspõhiseks ja liigub (pool)automaatsete lahenduste suunas. Seetõttu on kasvanud vajadus täpsema semantilise märgendamise ja süsteemsema esituse järele. Polüseemia on nii korpuslingvistikas kui ka leksikograafias jätkuvalt relevantne probleem. Adjektiivile on iseloomulik, et adjektiiv võib erinevas kontekstis rõhutada substantiivi erinevat omadust (nt kõva voodi, kõva hääl, kõva tegija). Doktoritöö on esimene katse eesti keeleteaduses selgitada tajuadjektiivide süstemaatilisi tähendusmustreid ehk polüseemiamalle. Polüseemiamallid pakuvad tuge leksikograafile polüseemse sõna kirjeldamisel ning ka ainest keeleuurijale, kuna toovad välja seoseid eri tähendusvaldkondade vahel. Väitekiri uurib eesti adjektiivide süstemaatilist polüseemiat kolme semantilise rühma näitel: värviadjektiivid, temperatuuriadjektiivid ja (põhiliselt tekstuuriga seotud) kompimisadjektiivid. Töö tegeleb ka adjektiivirühma sõnaliigilise piiritlemisega ja pakub välja korpusparameetrid, mis aitaksid leksikograafil adjektiiviklassi piiripealsete juhtumite puhul paremini sõnaliiki määrata. Nii süstemaatilise polüseemia mallide selgitamise kui ka adjektiivi korpusprofiili loomise rakenduslik siht on hõlbustada sõnastikutööd ning aidata kaasa adjektiivi täpsemale esitusele leksikograafias Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone https://www.ester.ee/record=b5527930

The main aim of the study was to show how Mikhail Zagoskin’s (1789–1852) prose, primarily his novels, were related to the ideology of Russian nationalism. Such research concerning the writer’s activity was undertaken for the first time. Zagoskin’s creation developed against the background of intensive ideological construction in Russia – addition of the national ideology, declaration of the official doctrine of the nation, which was expressed in Sergey Uvarov’s triad in 1833 “Orthodoxy – autocracy – national ethos”, to the theory of Slavophiles in the 1840s. Entering literature in the period of opposition between the “archaists” (Shishkov’s followers) and the “innovators” (Karamzin’s followers), Zagoskin, as shown in the thesis, remained true to the ideas of archaism during his whole literary career. The task of the study was analysis and detailed explanation of Zagoskin’s creative system, which was reflected primarily in his historical novels. In the thesis, the hypothesis is posed that the exceptional popularity of Zagoskin’s works cannot be explained only by his application of fashionable genres or the artistic qualities of his prose but also by the writer’s distinctive nationalism, which is difficult to fit into the complicated philosophical constructions of his contemporaries. Zagoskin was a “second-rate” writer; philosophy was alien to him, but namely his system proved to be very attractive for the historical imagination of the average reader. Particular attention is paid in the thesis to the description of the writer’s creative strategies which, relying on historical and contemporary examples, attempted to show what the Russian people is. Considering the popularity of his books, Zagoskin can be said, using Benedict Andersen’s term, to be one of the “inventors” of the Russian nation for the average layer of the Russian people. In his vision, the national and the imperial are not contrasted but supplement each other. Despite their seeming simplicity and limitations, the narrative schemes and historical myths created by the writer turned out to be fascinating not only for his contemporaries who impatiently waited for the new books of the “Russian Walter Scott” but also for the broad readership of our times whose vision of the historical past and the present greatly depend on romantic nationalism and imperial ideology even now. Töö peamine eesmärk oli näidata, kuidas Mihhail Zagoskini (1789–1852) ilukirjanduslik proosa ja eelkõige tema romaanid on seotud vene rahvusluse ideoloogiaga. Varem ei ole sellest aspektist kirjaniku tegevust vaadeldud. Zagoskini looming arenes Venemaal intensiivse ideoloogilise sätestuse taustal: rahvusliku ideoloogia kujunemine, ametliku rahvusluse doktriini väljakuulutamine 1833. aastal Sergei Uvarovi triaadis “õigeusk – isevalitsus – rahvuslikkus”; 1840. aastatel – slavofiilide teooriad. Sisenedes kirjandusse ajal, mil “arhaistid” (Aleksander Šiškovi järgijad) ja “novaatorid” (Nikolai Karamzini järgijad) vastandusid, jäi Zagoskin, nagu väitekirjas näidatud, arhaismi ideedele truuks kogu oma loomingu vältel. Töös analüüsitakse Zagoskini loomingulise süsteemi arengut, mis kajastus eelkõige tema ajaloolistes romaanides. Töös on esitatud hüpotees, et Zagoskini teoste erakordne populaarsus tulenesid tema pöördumisest “moodsate” žanrite poole, tema proosa kunstilistest väärtustest ja ka kirjaniku omapärasest natsionalismist, mis on raskesti sobitatav tema kaasaegseid köitvatesse keerulistesse filosoofilistesse konstruktsioonidesse. Zagoskin oli “teisejärguline” kirjanik, filosoofia oli talle võõras, kuid just tema vaated ergutasid keskmise lugeja ajaloolist kujutlusvõimet. Väitekirjas on erilist tähelepanu pööratud kirjaniku loominguliste strateegiate kirjeldamisele, mille eesmärk oli ajalooliste ja kaasaegsete näidete varal näidata, mis on vene rahvas. Arvestades tema teoste populaarsust, võib Benedict Andersoni terminit kasutades öelda, et Zagoskin osutus üheks vene rahvuse “leiutajaks” oma lugejaskonnale. Tema rahvuslikus “kujutluses” ei vastandu rahvus ja impeerium, vaid nad täiendavad üksteist. Kirjaniku loodud narratiivsed skeemid ja ajaloolised müüdid, kogu oma näilise intellektuaalse piiratuse juures, osutusid atraktiivseks mitte ainult tema kaasaegsetele, kes ootasid pikisilmi “vene Walter Scotti” teoste ilmumist, vaid ka meie aja laiale lugejaskonnale, kelle arusaamad ajaloolisest minevikust ja olevikust on siiani suuresti sõltuvuses romantilisest natsionalismist ja impeeriameelsest ideoloogiast. https://www.ester.ee/record=b5528711